Kompetents 1

Enesehoiu ja professionaalsuse tagamine

Kuidas hoolitsen enda heaolu eest, hoian töö ja eraelu tasakaalu ning arendan end õpetajana teadlikult ja uurimuslikult.

1.1

Tervise hoidmine

›

Vaimne heaolu

Vaimset heaolu hoiavad hea planeerimine, ettevalmistus ja selged piirid. Oskan hoida töö- ja eraelu lahus ega võta ülearust tööd koju kaasa. Tähtsal kohal on ka avatud suhtlus nii kolleegide kui õpilastega.

Füüsiline heaolu

Minu füüsiline heaolu seisab kolmel sambal: trennil (korvpall, Muay Thai, ujumine), heal unel ja korralikul toidul. Sport annab energia, uni ja toit hoiavad selle alles.

Sotsiaalne heaolu

Minu kõige kindlam tugi on inimesed mu ümber: elukaaslane, pere ja sõbrad, nii kahe- kui neljajalgsed. Palju rõõmu ja tähendust toovad päevadesse ka õpilased ise. Kuuluvustunnet ja mõttekaaslasi pakuvad lisaks erialased kogukonnad, näiteks Pärnumaa matemaatika aineühendus ja õpetajate rahatarkuse mentorklubi.

Emotsionaalne heaolu

Püüan oma seisundit ise jälgida, aga kui ma stressi õigel ajal ei märka, on mul ümber tähelepanelikud inimesed: lähedased, kolleegid ja koolijuhtkond märkavad ja aitavad. Nii ei pea ma kõigega üksi hakkama saama ning küsin ka ise vajadusel julgelt abi ja nõu.

1.2

Tasakaalu hoidmine

›

Töö- ja eraelu tasakaalu hoiavad minu jaoks kaks selget kokkulepet:

Töö jääb kooli

Ma ei võta tunni- ja kontrolltöid koju parandamiseks kaasa. Kõik tööd saavad hinnatud koolimajas ja erandeid teen vaid väga harva.

20 minuti reegel

Elukaaslasega on meil kokkulepe, et tööpäeva olukorrad, mõtted ja tunded jagame ära 20 minuti jooksul, mille järel me rohkem tööasju ei aruta.

1.3

Karjääritee kujundamine

›
Refleksioon

Esimesed kaks aastat on pakkunud häid väljakutseid, mille käigus olen õpetajana kiiresti kasvanud. Olen suutnud õpilastega leida hea vaibi, nagu nad ise ütleksid, ning õppetöö sujub meil väga hästi: võtan kuulda nende seisukohti, arvamusi ja soove ning väljendan samal ajal ka enda omi. Mulle meeldib öelda, et õpetaja on klassile peegliks: see, millise suhtumise ja energia ma ise klassi toon, peegeldub tagasi ka õpilastes. Loomult olen kannatlik, mis klassiruumis mõjub hästi: minu juures ei ole olemas rumalaid küsimusi ja iga õpilane julgeb küsida.

Kõige rohkem ütleb mulle aga see tagasiside, mis tuleb väljastpoolt. Lapsevanemad, kolleegid ja juhtkond on märganud õpilastes muutust: varem matemaatikat peljanud õpilane leiab järsku julguse ja hakkab tunnis aktiivselt kaasa töötama. Suurim tunnustus on aga see, et matemaatikast on saanud paljude õpilaste lemmikaine. Nad ootavad tunde ja on päris pettunud, kui mõni ürituste päev matemaatikatunni ära jätab.

Eriti liigutav oli õpetajate päeval saadud õpilaste tunnustus, kus nende endi sõnad peegeldasid täpselt seda, mille poole püüdlen: "teie tunnis ei ole hirmus küsimusi küsida ega eksida" ning "olete muutnud matemaatika minu jaoks palju meeldivamaks aineks".

Õpetajate päeva tunnustus õpilastelt, pealkirjaga Õpilased tunnustavad
Õpilaste tunnustus õpetajate päeval (oktoober 2026)
Karjääriplaan

Just see tagasiside kinnitab, et olen õiges kohas, ja annab sihi liikuda edasi. Lähiaastate alus on magistriõpingud Tartu Ülikoolis matemaatika- ja informaatikaõpetaja erialal, mis annavad mulle kindlama metoodilise vundamendi ja avardavad võimalusi õpetada ka vanemates kooliastmetes. Soovin kasvada kogenud aineõpetajaks, kelle poole nii õpilased kui kolleegid julgelt pöörduvad. Konkreetsed sammud enda oskuste täiustamiseks olen kirja pannud uurimusliku lähenemise juures (vt 1.5).

Üks südamelähedane eesmärk on viia rahatarkuse õpetamine uuele tasemele. Finantskirjaoskust õpetatakse paljudes põhikoolides matemaatika või ühiskonnaõpetuse kõrval, kuid mina tahan minna süvitsi ja luua praktilise ning mängulise rahatarkuse õppe, näiteks Cashy-tüüpi finantsmängud ja -võistlused põhikooliastmele. Praegu juhendan õpilasi rahatarkuse olümpiaadideks ja koostan vastavaid õppematerjale, et seda Sauga Põhikoolis päriselt alustada; koolijuhtkond toetab ideed igati. Pikemas plaanis näen sellist süvendatud rahatarkuse õpet jõudmas Tori valla koolidesse laiemalt.

Näen end Sauga Põhikooliga seotuna veel aastaid. Üks eriline ootus on olla osa kooli uue maja valmimisest, mis peaks kerkima 2032. aastaks. Just sellised pikemad sihid hoiavad mind iga päev motiveerituna ja annavad tööle laiema tähenduse.

1.4

Teadmiste ajakohastamine

›

Digivahendid matemaatikaõppes

Kasutame tunnis igapäevaselt nutitahvlit ega kujutaks enam ette tagasiminekut markeri või kriiditahvli juurde: see võimaldab jooniseid kiiresti muuta ja tunni materjale hiljem õpilastega jagada. Lisaks viime tunde läbi arvutiklassis, kus igal õpilasel on oma seade ülesannete lahendamiseks.

Digikeskkonnad õppetöös

Kasutan tunnis ja koduste tööde juures mitmekesiseid digikeskkondi, millest Opiq on vaid üks paljudest. Valin need eesmärgi järgi: ühed sobivad mõistete visualiseerimiseks ja graafikute elustamiseks, teised koheseks tagasisideks või õpilase enda tempos harjutamiseks. Nii muutub matemaatika õpe interaktiivsemaks ja abstraktsed teemad käegakatsutavamaks.

Mängustamine (gamification)

Mängulisus on minu tundides pidev kaaslane. Kasutan digimänge nagu Kahoot ja olen katsetanud ka enda loodud matemaatikamängu SurvivalMath (vt Ü2). Sama oluline on, et mäng ei vaja alati ekraani: mängime tunnis ka mitmesuguseid analoogmänge, mis arendavad loogikat ja arvutamisoskust. Mängulised elemendid ja võistlused hoiavad motivatsiooni ning muudavad harjutamise õpilaste jaoks märkamatult põnevaks.

1.5

Uurimuslik lähenemine professionaalsuse arendamiseks

›
Uurimuslik lähenemine

Enda arengu suunamiseks kogun teadlikult tagasisidet neilt, kes minu tööd kõige vahetumalt näevad: õpilastelt ja lapsevanematelt. Esimese õppeaasta lõpus lasin õpilastel täita paberkandjal anonüümse tagasisidelehe, mille põhjal tegin kohandusi teiseks õppeaastaks. Teise õppeaasta lõpus koostasin veebiküsimustiku, kaasates seekord ka lapsevanemad. Uurimusliku poole pealt tuginen mitmekesistele andmetele. Jälgin nii õpitulemusi (tunni- ja kontrolltööd, testid) kui ka e-kooli statistikat laiemalt: puudumisi, märkuste osakaalu ja üldist edenemist. Kõige kõnekam on aga õpilaste vabatahtlik aktiivsus, mis näitab tegelikku motivatsiooni: kui paljud lahendavad Opiqis ka mittekohustuslikke ülesandeid, löövad kaasa olümpiaadidel või soovivad jätkata teaduskoolis. Need signaalid koos annavad mulle palju täpsema pildi kui üksnes hinded.

Kolleegide tugi

Oma arengus tunnen tugevat tuge nii koolijuhtkonnalt kui kolleegidelt. Juhtkond annab mulle palju autonoomiat ja usaldust: võimaluse proovida asju teistmoodi, katsetada uusi meetodeid ja leida õpilaste motiveerimiseks omanäolisi lahendusi. Seda toetatakse ka praktiliselt, näiteks vahendite, väljasõitude ja maakondlikel üritustel osalemisega. Kui mõni uus idee või võimalus silma jääb, saan juhtkonnalt rohelise tule sellest kohe kinni haarata. Kolleegidega, sealhulgas teiste aineõpetajatega, jagame teadmisi ja käime koolitustel, mida kool soovitab ja pakub. See keskkond annab mulle julguse end pidevalt proovile panna ja edasi areneda.

Õpetamisoskuse analüüs ja täiustamisplaan

Enda tugevusteks pean positiivset suhtumist töösse ning oskust õpilasi märgata. Kaasava hariduse põhimõtted on toonud klassiruumi üha suurema õpilaste mitmekesisuse, mis tähendab, et ühe ja sama tunni jooksul tuleb jõuda väga erineva tasemega õppijateni. See on valdkond, kus õpib pidevalt juurde iga õpetaja, ja ka mina arendan teadlikult oskust õppetööd nii diferentseerida, et keegi ei jääks unarusse. Just seetõttu asusin sügisel magistriõppesse (vt 1.3), kus omandan süsteemsemad teadmised õppetöö diferentseerimisest. Lisaks õpingutele täiendan end jooksvalt erinevatel koolitustel, sealhulgas e-koolitustel, ning otsin ise aktiivselt uusi metoodikaid ja materjale, mida oma tundides katsetada.

Üldoskused selle kompetentsi juures

Ü1

Õppimisoskus

›

Näide 1. Uute teadmiste omandamisel valin teadlikult meetodi vastavalt sellele, mida õpin. Faktide ja mõistete kinnistamiseks teen endale memo-kaarte, keerukamate teemade puhul kasutan digivahendeid ja koostan endale mängustatud õppematerjale, täpselt nii, nagu teen seda õpilastele. Kui mõni mõte jääb segaseks, kasutan tehisaru, et saada sellele teistsugune ja selgem seletus. Märkan, et õpin kõige paremini siis, kui kasutan sama mitmekülgset lähenemist, mida ootan ka õpilastelt.

Näide 2. Kõige rohkem õpin tehes ja katsetades. Kuigi olin ülikoolis kolm aastat programmeerimist õppinud, nõudis SurvivalMathi (vt Ü2) loomine mitme uue, mulle seni tundmatu tehnoloogia iseseisvat omandamist. Õppisin neid samm-sammult, katsetades ja eksimustest õppides. Käin ka koolitustel ning kinnistan õpitut, esinedes ja seda praktikas rakendades, näiteks katsetan uusi ülesannete ülesehitusi matemaatikalaagris. Kui midagi ei õnnestu esimesel korral, ei heitu ma, vaid proovin teise nurga alt, sest just eksimine on sageli kõige õpetlikum osa.

Ü2

Innovatsioonipädevus

›

Näide 1. Õpilased puuduvad koolist erinevatel põhjustel ja vähestele sobib iseseisvalt õpikust õppimine. Olen aeg-ajalt üles filminud mõne teema teooria selgituse ja ülesannete lahenduskäigud, mida tunnist puudunud õpilased saavad hiljem vaadata või kontrolltööks kordamisel kasutada.

Näide 2. Suurima loomingulise ettevõtmisena lõin oma bakalaureusetöö raames matemaatikamängu SurvivalMath. Idee sündis probleemist, mida näen klassiruumis iga päev: õpilastele tundub matemaatika sageli abstraktne ja elukauge ning tavapärased õppemängud piirduvad sageli küsimusega "palju on 12 jagatud 4-ga". SurvivalMath pöörab selle ümber ja muudab matemaatika ellujäämise tööriistaks: õpilased satuvad erinevatesse keskkondadesse (kõrb, arktika, ookean jt) ning peavad arvutuste abil langetama otsuseid, et meeskonnana ellu jääda. Uudne on ka see, et mäng rõhutab koostööd, mitte individuaalset võistlust: igal õpilasel on oma roll (näiteks Insener või Meedik) ja meeskond jääb ellu üheskoos. Terve mängu loomine nullist oli suur väljakutse, mis nõudis pidevat katsetamist, eksimist ja ümbertegemist. Olen seda õpilastega juba paar korda katsetanud ning näen selle potentsiaali tuua matemaatikasse rohkem põnevust ja tähendust.